Mina jälle siiiiiin

  Vaatan oma lagedat blogi siis üle ja ei tea, kas naerda või nutta - 8 kuu möödudes pole minust siiani seda regulaarset blogijat saanud. Küll aga on mul viimasest korrast alates kogunenud umbes 4 erinevat mustandit, kus mõned read hooga kirja saan ja siis selle suure ampsu ees alla annan. Täna, 21.aprillil kell 17.38 alustatud postituse viin ma lõpuni (eks siis näeb, milline lõpu kuupäev ja kellaaeg tulevad)!

Olen vahepeal vanust vahetanud, millega ma veel sugugi harjunud pole ja kipun ikka inimestele vastama, et olen 18-aastane. Sellest küsimusest aga kõvasti keerulisem on elukoha küsimus. Teate küll, kui end kuhugi registreerid või keegi küsib, et kust sa tuled. ''Et.. kus ma hetkel elan või kus ma ''päriselt'' elan või..''. Täpselt nagu siis, kui vahetusaasta alguses rongi piletikontrolor küsis, kust ma tulen (kust sõitma hakkasin) ja mina talle 'D'Estonie!' vastu ütlesin. Aga ma olen siin aru saanud, et ilmselt minust väga paikset inimest ei saa ja elu ongi pigem üks suur rändav segasummasuvila. I wouldn't have it any other way. 

Elust endast rääkides, on ta vahepeal kõiksugu kukerpalle teinud. Tõesti igas suunas. Kui ma arvasin, et vahetusaastal on teatud asjade osas mingi kindel graafik, kuidas asjad minema peaksid, siis noh, algaja eksimine. Näiteks keel. Muidugi, ega ma nüüd otseselt halvemini rääkima pole hakanud, aga olen paar kuud enamvähem paigal tammunud. Ja veetnud aega inimestega, kelle esimene keel pole prantsuse keel. Belgia kahekeelsuse võlu sain ka ikka megalt tunda - veetsin palju aega sõbra juures, kes on flaamlane ja üle pika aja olin jälle see, kes söögilauas ainult noogutab ja naeratab. Omamoodi tore ja nostalgiline! Õppisin hollandikeeles umbes 5 väljendit ka ära. Prantsuse keeles pean nüüd aga küll paljupalju juttu vurama hakkama, et lõpuks ikka täiesti vabalt rääkida saaks. 

 Perega on olukord samuti ameerika mägesid teinud. Kõikidele ootustele vastaselt tunnen, et oleme kokku kasvamisele hoopis veidi lahku kasvanud. Oleme tõesti niinii erinevad ja mul vahel on siin endiselt veidi tulnuka tunne. Ilmselt ka sellest tulenevalt veetsin viimasel ajal kodus väga vähe aega ja ega see olukorra paranemisele oluliselt kaasa ei aidanud. Mõtlesin kaua, et mida sellises olukorras peale hakata ja mis ma muud välja nuputasin, kui lihtsalt uuesti peale lennata. Kodus veidi rohkem aega veeta, tõesti kohal olla ja ise inimestele käe välja ulatada. Usun, et pole veel hilja. Eks siis hiljem annan teada, kuidas sellega läks :) 

Aga nii palju on ka õitsele puhkenud selle ajaga, muidugi lisaks kevadele, kes Belgias see aasta nii varakult ja ilusalt tuli. Roosad õitsevad puud ja lilled ja kujutage ette, ma sain oma sünnipäeval päikesepõletuse (see on küll esimene kord). Praegu tõesti tunnen, et ma olen elu ja enda rajakese kohapealt nii palju targemaks saanud. Kodust eemale tulek on näidanud, kui PALJU on veel näha ja andnud meelekindlust päriselt ka minna ja vaadata. Kõiksugu kriisihetked, mida sellise aasta jooksul küllaltki palju ette tuleb, on õpetanud ennast nii palju paremini tundma ja endasse uskuma. Ükskõik kui juustuselt see kõik ei kõla, on see tõsi. Endale kõige suuremaks üllatuseks ongi minu vahetusaasta suur rõhk lisaks kõikidele nendele uutele vahvatele inimestele just iseendaga hästi läbi saamisel. Õpin end usaldama elu hoolde ja uskuma, et isegi kui asjad tunduvad olevat vastupidised sellele, kuidas nad 'võiks või peaks' olema, on nad just nii kuis vaja. Isegi kui sellel hetkel seda raske mõista on, loksub kõik lõpuks paika :) Ja kui elu sellest vahepeal nii selgeid märke annab, on tunne imeilus.

Kui nüüd mõelda, et kas ma olen 8 kuuga siia kuidagi rohkem 'sisse elanud', siis vastus on ilmselt ikka jaatav. Seda tunnet on aina vähemaks jäänud, et see on mingi teine elu, mis hetkel mu seda eesti 'päris elu' asendab, kuigi vahel tuleb ikka ette. See ongi praegu minu elu ja need on hetkel siin minu inimesed ja Belgia on nüüdseks minu kodu. Ma endiselt arvan, et siin riigis on NII NII palju veidrat ja arusaamatut, aga samas ka nii sooja ja kodust. See kuidas võõrad sulle naeratavad ja need miljon rongis veedetud mõnusat tundi ja need armsad linnakesed, mida ikka ja alati edasi avastan. 

Need vahepealsed 4 kuud on toonud endaga kaasa nii palju seiklusi, et nende kirjeldamine tundub vajavat umbes 58 leheküljelist pildialbumit. Mul käisid Eestist külas mu kaks imearmsat sõbrannat, õekesed, YFU reis Pariisi ja sellele otsa veel teiste vahetusõpilastega ja kohalikega veedetud aeg. Panen siia lõppu paar pilti ja tugevamatele teen nädala pärast järgmise postisuse näol suure pildiralli.. Nüüd aga kihutan nädalaks klassiga Itaalia poole, et süüa ära 5 kilo pastat ja siis jälle rõõmsamana teisele kodumaale tagasi veereda!

Kõige suuremad kallistused ja juba paari kuu pärast näeme,

Teie Kristiine Eliise 

It's been 84 years...

..või sedasi on tunne..
Tervitused armsale Eestimaale!

Olen nüüd seda ühte postitust vähemalt 5 korda juba uuesti alustanud. Kõike on nii palju, et selle kirja panemine tundub vahel liiga suur amps. Aga 5 on uus kohtuseadus ehk! 

Esiteks muidugi HEAD UUT! Loodan, et ta tuleb teil hea ja eriline :)
 Tulin nüüd mõnda aega tagasi selliselt töövarjupäeva moodi asjalt, ainult et siin on selle nimi 'Stage', ta kestab kolm päeva ja lõpuklassile on ta kohustuslik. Mina tegin seda Tournai Kultuurikeskuses (mis on hetkel linnapeal umbes kümnes erinevas kohas laiali) ja süda on nii nii rahul - tunnen, et see kultuuri ja loomemaailm tõesti huvitab mind. Need inimesed on ise kõik nii soojad ja oh kui hea atmosfäär seal on. Lausa nukker, et viimane päev oli, aga lähen neile kindlasti veel külla. Kui ma olen ikka suure osa ajast siin end veidi enda elemendist väljas tundnud, siis seal tundsin, et olen niinii õiges kohas. Et just SELLISTE kogemuste pärast ma siin olengi. Ja see õigel rajal olemise tunne on imehää :)

Kogu see pühadetrall möödus siin väga hästi. Ausalt, ma algul pelgasin, et minu eesti jõulutunnet ei ületa miski (muidugi see endiselt teine asi) ja inimesed ka ju poolvõõrad, aga olemine oli kodusem kui siin kunagi varem. Hostpere tegi olemise niinii heaks ja süda oli nii soe! Karaoket ja kahekümneviiest kampa ja rahulikku olemist, kõike sai parajalt nauditud. Toitu muidugi ka! Siin põhiliseks jõuluroaks kalkun. Viiekäigulise söömaaja jooksul siiski ülehindasin oma võimeid ja peale juustukäigu ajal 'kõigest väike tükike' ütlemist päästis mu õnneks minu kõrval istuv tädimees, kes mul nii sõbralikult juustulõigud tema taldrikule panna lubas :D Populaarne on ka jeesuslapse kujuline saiake 'cougnoles', mille paksudeks viiludeks lõikad, võid peale määrid ja kakao sisse kastad. Läks vahel nii hommiku- kui õhtusöögiks. Paar jõulupilti ka:

Kohtugem minu hostisaga!

Eraldi jõulusoojust lisasid veel eesti semud oma meelespidamisega juurde. Kallid teile!!

Aastavahetuse veetsin oma klassiga, kellega hakkab neid seiklusi juba aina rohkem kogunema. Praegu tõden, et sattusin ikka vahva kamba otsa küll :)

Muidu on elu praegu väga huvitav. Eks mingi hetk võib jälle rahulikum periood tulla, aga praegu olen asjadega tõesti rahul. Igatsesin veidi seda eestis ringi tuuseldamist, nüüd on seda juba siin ka piisavalt. Rahulikku on ka! Mis kõige tähtsam - ma hakkan enda ümber neid asju leidma, mis mulle tähtsad on. Ja kui ma vahel jalutama juhtun minema, siis oi kuidas ma naudin. Just eelmine nädal olin jälle metsaotsingutel - jalutasin peaaegu tunni põldade vahel ja leidsin ühe aiaga ümbritsetud metsatuka, mille küljepeal oli vana aed kellegi poolt maha astutud ja teist korda ma minemist ei kaalunud (kriminaalne Eliise). Sattusin täielikku muinasjuttu - org ja krabisevad lehed, ainult mina ja mu silme eest läbi ruttavad oravad ja jänkud. Leidsin mingi müstilise veekogu ja tundsin tõesti, et olen kuhugi peitu pugenud.

Kõige muu arenemises olen täiesti kindel, aga enda koha pealt pole veel pilt selge. Et kuidas ja mis suunas. MUIDUGI ma olen arenenud!! Ma olen enda ümber teise elu ehitanud, uue keele ära õppinud(teadagi mitte veel lõpuni) ja ennast ületanud. Samas pelgan ikka veel paljusid asju ja vahel mõtlen, et kas ma ise inimesena või iseloomult olen ikka nii palju muutunud. Kõik mu ümber on, aga kas ma ise ka (ja kui palju seda üldse vaja on). Eks varsti paistab. Aga üks, mida erinevate asjade kokkulangemisel nüüd tean - see on alles algus. Minu vahetusaasta, ma mõtlen. See oli koguaeg üks suur eesmärk, kuid praeguseks on selleks saanud minu jaoks millegi suurema stardipakk (ja üks ütlemata vahva stardipakk). Praegu on süda sellest kõigest suurt soojust täis. Mul on siin see aeg, et asju teisest vaatenurgast näha. Ja ma tunnen, kuidas see keerulisematel aegadel kõikuma löönud usk endasse ja elusse nii mõnusalt jälle tagasi tuleb. Vot, omamoodi puhastus see vahetusaasta :D
Mis vahel pildi täiega paigast ära lööb - mu hostpere ja nende eluvaated. Minu omadest niiniinii erinevad! Kuna nad on mingite kohtade pealt tõesti hüpperintelligentsed ja siis ma mõtlen, et kuidas ma küll saaksin üldse MITTE nõus olla. Panevad mind vahel KÕIGES kahtlema. Osad uskumused muutuvad vastupidi aina tugevamaks - selline sisemine streik.Samas on mul neilt ka palju head õppida ja ega kõik ei peagi maailma ühte moodi nägema.

Ja no ma ei saa mainimata jätta, kui lahe see keelevärk on! Ma saan tõesti peaaegu kõigest aru! Kuigi vahel ma tunnen, et no ei oska ikka üldse ilma puterdamata rääkida, siis teinekord on jälle täiesti vastupidi. Täna näiteks vuristasin jälle päris korralikult ja kultuurikeskuse inimesed ja pere märkasid ka. Vaatame praegu Dr. House'i ja ma saan aru. Inimesed räägivad muga terve päev prantsuse keeles ja ma saan aru. Minu jaoks on täiesti müstiline, kui palju keel sinu jaoks muutub, kui sellest aru hakkad saama. Enne oli prantsuse keel minu jaoks hirmus romantilise kõlaga uhke 'mašöönšuää' keel, nüüd midagi täiesti igapäevast. Üldise 'kõla' asemel kuulen sõnu ja lauseid, mis mulle päriselt ka midagi tähendavad. Ja mõte sellest, kuidas veel mõni kuu tagasi see kõik mulle üks ühtlane tundmatu mõmin oli, ajab nüüd veidi muhelema. Kõik kellel võimalust keelekeskkonda seda õppima minna - go go go!

Aasta staarist Belgiast nii palju, et ta on ikka ütlemata kummaline ja (ikka suuri lubadusi edasi andes :D) tahaksin sellest eraldi kirjatüki teha. Kuidas see riik kaheks jagunenud on ja mis neid kahte osa üldse koos hoiab ja kogu see korraldus siin, tõesti põnev on vaadelda. Üritan veel siiani pihta saada, mis teeb Belgiast Belgia. Eks kui midagi head välja mõtlen, siis jagan teiega ka!

Natuke tegemistest ka: talvevaheaeg möödus väga seiklusrikkalt, eriti teine nädal. 'Go unlimited' rongipilet, palju uusi kohti ja nädalas kokku pea 15 tundi rongis.
 Kõigepealt aga üks veidi nukram õhtu, kus me oma kalli känguru koju saatsime. Juba igatsen seda gingerbreadi! 

 ***
 3.jaanuaril käisime Irisega Dinanti linna avastamas. Kõik selle ühe vaate nimel, mida google'st esimesena näeb! Aga see vaade oli tõesti-tõesti ilus ja vaatamist väärt.

Tahtsime muidugi sinna kõrgele ka ronida, nägime seal nii treppe kui ka liftimoodi asja. Tuli välja, et hind oli mõlemale sama ja liiga palju. Hakkasime siis mäe teise külje poole kõndima - kuidagi ju ikka saab! Lõpuks leidsime hoopis müstilisema ja vahvama tee. Natuke Narnia oli!

 Üles jõudes oli õhus veider atmosfäär ja leidsime enda eest mahajäätud kuurorti. Olime jõudnud viliseva tuulega Tšornobõli.

Pärast tuli Iris minu juurde. Olin ausalt elevil, et oma pere jälle üle pika aja inglise keeles rääkimas kuulda saan,vahva aktsent oli juba ununema hakanud. Hostisa aga täiega ignoreeris fakti, et Iris flandrias elab ja prantsuse keelt ei mõista ja raius aga edasi :D
***
4.jaanuaril läksime Antwerpenisse - Belgia suurimasse linna. Nägin Katarinat ka esimest korda peale suve! Ilm oli väga tujukas, aga selle esmase tutvumise järel jäi linnast väga hea mulje. Taaskord vihma ja tuule käest peitu pugedes leidsime maailma vahvaima kohviku.
Vaadakem nüüd aga seda hämmastavat rongijaama

***
6.jaanuaril oli kindlalt üks mu kõige mõnusamaid päevi Belgias. Nimelt läksime Ana, Paulina pere ja ühe teise perega lumisele matkarajale, sellise linna nagu Spa kõrval. Ma ausalt tundsin end niiii omas elemendis ja puhast rõõmu. Minu kaks mehhiklast ja lumi ja loodus ja ringijooksvad pisikesed ja päike, mida veel elult tahta!

Ülejäänud seigad jätan järgmiseks korraks :) Ja juba viie kuu pärast saan teile kõigile ise patsi lüüa, aeg lendab!

Bisous,

Teie Kristiine Eliise

Seiklusi maalt ja linnast vol2...

... ehk talgud - blogiga järjepeale! Panen oma viimased seiklused koos pildikraamiga kirja :) 

20.november käisime Valeriaga siin meie lähedal Tournais natuke ringi kolamas. Tuul tahtis meid ümber lükata, aga õnneks leidsime varsti ühe mõnusa kohviku ja soojad kakaotassid. 

***

26.november oli meil YFUga väljasõit - käisime Saksamaal jõuluturgusid piilumas. Kõigepealt viis buss meid ühte pisikesse kuurortlinnakesse Monschausse, mis oli reaalne pisike jõulumaa ja turiste paksult täis. Kujutan ette, et suvel päiksega või talvel päris lumega oleks ikka imeimeilus! Meil oli ilm hall, aga tuju lõbus.

 Me polnud isegi kohalikud, kuid millegipärast tahtis see lõbus kamp turiste meiega pilti teha - noh miks mitte!

 Tabea oli nii armas ja ostis ühe suure piparkoogi, mida kõigiga jagada :')

Seejärel viis buss meid Aacheneri linna, kus käisime suurel jõuluturul. See oli aga niinii paksult rahvast täis, et me tõesti ei näinud peaaegu midagi. Läksime hoopis õiget saksa grillvorsti sööma - Hansworsttttt

 Õhtul läksime Monique'iga Almu juurde ja oli niinii mõnus tüdrikuteõhtu. Juhin tähelepanu nende cheesydele jõulukampsunitele, väärt kraam!

***

6.detsember on Belgias Saint Nicolase päev ehk siis väikestele lastele nagu teised jõulud, kus Saint Nicolas neile kommi toob. Koolis saime kõik kommituutud, nagu algklassides :') Kuna minu peres väikseid lapsi pole, siis siin me eriliselt seda ei tähistanud. Siis juhtus aga pühadeime! Käisime hostisaga õhtul korraks vanaemal külas, olime parasjagu tagasi sõitmas, kui meie külavahel teeääres seisis suur ja uhke Pühadehärra isikliult. Järgmine hetk olin ma autost väljas ja seletamas ''See on minu esimene Saint Nicolas!!'' ja uhke tegelasega pilti tegemas, nagu väike laps :D He is real!!!

***

9.detsembril toimus siin lähedal linnakeses Frasnes'is jõululaat. Kujutasin siis ikka ühele eestlasele kombeks ette armsaid kästitöökaupadega putkasid linnaväljakul, see oli aga midagi teistsugust :D See on nagu üks suur pidu, kus müüakse kõike ja muidugi süüakse-juuakse palju. Palju rõhku (nagu Belgias kombeks) ka alkoholil ja reaalselt seal oli shotiputka, kus istus jõuluvana sees. Muidugi oli armsaid asju ka ja minu klassiõdedel oli seal oma putka, kus nad lõpureisi rahastamiseks küpsiseid ja muud toidukraami müüsid.

***

Ja 10.detsembril oli mul ees tähtis missioon - kampsunid! Nimelt olin ma oma suvise peaga pakkides võtnud kaasa ainult paar nirumat ja olukord oli nüüd kriitiline. Sain Irisega kokku ja nii me siis läksime Brüsseli kaltsukatesse piiluma. Teadsin muidugi, et nii odavat kraami ei leia, kui eesti omadest (eestlased väärtustage meie maailma parimaid kaltsukaid!!), aga peale väikest rändamist leidsime ühe täitsa mõnusa - 15 euri riidekilo kaupluse! Kahjuks oli nädalavahetus ja letid parajalt tühjaks tehtud, aga sain endale hää 500grammise jõulukampsuni, success!

 Me naersime nii kõvasti selle onu üle :'D

 Iris oma unistusi püüdmas

See onu on seal pea iga kord mänginud, kui ma mööda olen käinud ja ta teeb seda nii hästi!

***
20.detsemberil, peale oma VIIMASE EKSAMI (jess!!!) lõpetamist sõitsin Liege'i Monique'ile külla. Õhtu veetsime me traumapunktis, kuna sellel tüdrikul õnnestus trennis oma sõrme mõra teha :D Nii me siis olime, kaks välismaalast, kahekesi arstidele seletusi andmas. Eks me natuke eksisime ikka ära jaa, aga tänu juba veidi arenenud prantsuse keelele ja snäkimasinale, mis meid kommidega varustas, saime edukalt hakkama. Kui võõrkeelses traumapunktis ellu jääd, on kõik muu käkitegu!
Aa ja Liege'i kesklinnas oli jõuluturg, kus oli selline suur ''kelgurada'' tehtud, niiet ma sain oma selle talve esimese liugulaskmise ka ära teha :) Pildimaterjal küll puudub, aga elamus oli hää.