Salut!
Sain täna oma Belgia ID-kaardi kätte, peaaegu päris kodanik! Inspireeris kohe kirjutama :D
On viies oktoober ning viimastel päevadel on Belgia hakanud ilmutama esimesi sügise tunnusmärke. Okei, mõned neist ilmutasid end juba veidi varem ka. Aga! Osad puud hakkavad tasapisi kirjuks tõmbuma, hommikud on jahedad ja aegajalt hellitatakse meid vihmaga ka. Küll aga veidralt harva! Tõesti, praegu on pea iga päev päike väljas. Kui mitte hommikul, siis õhtuks ikka. Ma üldse ei kahtle, et tõeline Belgia ilm end veel korralikult ilmutab, kuid kuidagi aga sattusid minu ebatavaline aasta ja Belgia oma ühele ajale. Sobib! :)
Koolis läheb nüüd juba aina paremini. Vähemalt üldise olemise ja tunde poolest. Õppetöö on nii ja naa (ma vist ei läbinud oma esimest matemaatika tööd, häbi-häbi). Eks ma vist saaks küll selles osas veidi rohkem pingutada. Õhtuti on lihtsalt liiga suur kiusatus end lebosse visata! Aga keele ja inimeste osas on tõeline areng toimumas ja rõõm on ilmatu suur. Mul nagu oleks juba sõbrad! Ja täna pidasin ma vist oma elu pikima prantsuskeelse vestluse klassiõega. Ta oskab hästi inglise keelt ka ja vahepeal aitas mind paari sõna/lausega välja. Nii hea tunne oli! Tõesti-tõesti läheb paremaks. Ja edusammude märkamine annab ainult motivatsiooni juurde. Kuigi ma näiteks tunnis kuulates veel päris hästi aru ei saa, siis ikka tunnen igalpool aina rohkem tuttavaid sõnu-fraase ära ja nii see pagas koguaeg kasvab. Muidugi oma armsate eesti inimestega rääkides on ka alati tahtmine ,,Ça va?'' öelda. ,,Mida?'' asemel ,,Quoi?'' ja kellegi juttu kuulates tavapärase ,,jaa, jaa'' asemel ,,oui-oui'' ütlemine on juba üsna sagedased nähtused. Ja see tunne, et ma oskan enamvähem normaalseid lauseid prantsuse keeles moodustada/küsimusi küsida, on imeilus! Parim asi, mis pere mu keele kohta öelnud on: ,,Me peame nüüd ettevaatlikumad olema, ei saa Eliisest enam kõike rääkida - ta võib aru saada!'' Tolad :D
Ning jah - mu terve pere, koolikaaslased ja õpetajad ütlevad mulle 'Eliis' (e'd siin ei hääldata). Esimesel päeval hostema küsis, et kas kutsuda ming Kristiineks või Eliiseks ning millegipärast ütlesin, et Eliise sobib hästi. Sellest sai siis Eliis. Nüüd on endal üsna naljakas. Uus riik, uus nimi :D. Keeled ja nimed - kõik on nagu puder ja kapsad.
On ka veidi muretsemist olnud. Mingil hetkel olin lausa paanikas - mis ma teen oma eluga siin?? See tabas siis, kui hostvennad ülikooli ära saatsime. ,,Maja on nii tühi, mis nüüd saab?''. Eks siin on küll elurütm kõvasti rahulikum, kui see, millegama harjunud olen. Eestis tuuseldasin KOGUAEG kuskil ringi kellegagi ja hea kui üldse vahel mõneks tunniks rahulikult maha istuda sain. Siin on aga hoopis teistmoodi. Kuna ma elan maakohas, siis on siin tavaline, et kõik lähevad peale kooli oma koju ja siis enam suurt midagi ette ei võta. Mõnel käib trennis, aga see on kõik. Muidugi on keeruline ka midagi kõik koos teha, kui küladevahel transport peaaegu et puudub ja kõik erinevates kohtades elavad. Vot. Aga nüüd ma juba harjun selle mõttega ja paanika asemel on suuremas osas rahu. Elan teise elurütmi sisse ja leian endale tegevust. Näiteks olen ma kõvasti rohkem kitarri harjutanud, käin vahel jooksmas (kujutate pilti, ma jooksin üks päev 5 ja pool (!!!!!) kilomeetrit) ja näe, isegi blogi jõuan kirjutada :). Nädalavahetuseti on elu kirevam ka - ettevõtmised teiste vahetusõpilastega ja YFU'ga, vennad-õde tulevad koju ja eelmine reede käisin isegi oma klassiga peol! Aga igasugu toimetustest kirjutan kohe uue postituse :)
Enne kooli algust mu hostema ütles, et kuuendas (ehk siis minu) klassis on palju armsaid inimesi. Nüüd pean kahe käega nõustuma. Tõesti armsad on ja vahel on süda sellest nii soe. Nii abivalmid ja naerused ja vahvad. Ning enamus õpetajad on ka vinged! Eks vist tihti sellises kaootilises arusaamatuses olles hindad inimeste häid omadusi rohkem ka. Olen tänulik :)
Bisous,
Teie Kristiine Eliise
