Salut, minu armsad!
3 kuud on selline paras verstapost, et veidi kokkuvõtvam postitus teha. On küll veel tohutult seiklusi ja pildimaterjali, mida teiega jagada, aga sellega tegelen usinalt hiljem edasi :).
Kuidas see eluke siin siis veereb? Teate, aina paremini! Pean tunnistama, et kogu see ettevõtmine on olnud kõvasti keerulisem, kui endale ette kujutasin. Muidugi ma ju teadsin, et ikka on takistusi ja keerulisi hetki, aga kunagi ei osanud end täpselt sinna olukorda panna. Ega ette ei teagi, mis sinust alles jääb, kui tõsta sind oma sõprade-kodu-kooli (ehk kõik, mis oled enda ümber aastatega ehitanud) mullist välja ja paigutada kuhugi täiesti võõrasse kohta. Veidi alasti tunne on! Turvalisuse mull on kadunud ja alles oled ainult sina ise. Minuga oli aga lugu see, et kõik mind ümbritsev oli nii suur osa minust. Et mis siis pärast küll alles jääb?
Aga ma usun, et selle välja uurimine on tõesti kasulik. Kui algul võib see avastus veidi hirmutav olla, siis juba varsti jälgid olukorda rahuliku südamega. Praegu tunnen, et kõik ootused ja võrdlused hakkavad tahaplaanile jääma ning alles jääb ainult puhas nautimine. Mingisugused pealmised kihid on ära kooritud ja saab tasakesi midagi imeilusat üles ehitama hakata. Sedasi ma märkangi enda ümber aina rohkem armsaid inimesi ja hetki. Ja tõesti, katuselt tuleva targa mehikese sõnad ''rahu, ainult rahu!'' on üks parimaid nõuandeid, mida endale anda saab.
Kuidas igapäevane eluke siin muidu välja näeb?
Nädalasees käin ikka koolis, koju jõuan enamasti kell viis õhtul. Siis kas jalutan natuke (külake on nii armas ja palju erinevaid teid viib põldade vahele), üritan midagi produktiivset teha (keeleõpe, koolitöö või näiteks blogi kirjutamine) ja joogaga olen ka nüüd üritanud uuesti sina peale saada (ükski youtube'i joogaõpetaja ei küündi siiski armsa Leelo tasemele ja oma tunnikese lõpus kujutan ikka peas tema häält ette). Hiljem teeme õhtusööki, sööme, ajame niisama juttu ja vahel juhtume mõnda head filmi ka vaatama. Nädalavahetustel ma üldjuhul palju kodus ei püsi. Enamasti rändan kuhugi kas yfukate, eestlaste või koolist inimestega. Just veidi aega tagasi sai minu teine GoPass (10 korra rongi sooduspilet) ka täis ja algul arvasin, et saan kahega aastaläbi hakkama :D. Olen päris palju vahvaid paiku näinud, sellest koos pildimaterjaliga hilem!
Kuidas hostperega lood on?
Pere on endiselt armas ja kallis! Inimestena oleme siiski väga erinevad ja vahel annab see väga tunda. Ja siis on muidugi veidi keeruline. Aga eks seda tule iga perega ette. Kuna praegu on siblingutel selline periood, et nad peavad paljupalju nädalavahetustel õppima, siis püsibki pere enamasti kodus ja ma rändan omapead. See on ka täiesti arusaadav ja hostpaps arvas, et kevadepoole on see olukord parem ja saame rohkem koos ringi käia. Aga eks nad oled parajalt kodused inimesed ka! Mis aga tohutult rõõmu teeb - hakkan nende omavahelisest jutust aina rohkem aru saama ja see juba automaatselt tekitab rohkem kuuluvustunnet. Siit ka mu järgmine punkt:
KEEL!
Mulle endale on niinii uskumatu, et ma räägin igapäevaselt täiesti uut keelt. Mitte ei jõua kohale. Ja mitte, et ma seda mingil kõrgel levelil räägiksin ja kõigest aru saaksin ja end alati väljendada suudaks. Sugugi mitte! Aga ma mõistan enamasti, millest inimesed räägivad ja räägin ikka 95% päevast prantsuse keeles. Inglise keelt vaid siis, kui tahan tõlget küsida või kui kohe üldse prantsuse keeles öelda ei oska. Ja vahel libisen osade inimesteha muidugi lihtsama vastupanu teele ka. Heade sõpradega räägime endiselt inglise keeles, sest sõprade jutud on ikka üldjuhul need, mida ei taha keeleoskamatuse tõttu poolikult rääkida. Ja vahel on jälle tunne, et üldse ei oska ja üldse ei saa aru. Aga täiesti uskumatu areng on minu jaoks toimunud. Tuleb ainult edasi kütta ja mitte laisaks muutuda. Et asi paigal ei seisaks. Mõte, mis kõige parema tunde teeb: Mandžolo oleks uhke!
See joonis võtab muidu keeleõppe vist kõige paremini kokku:
Näitasin just hostisale seda pilti ja ta märkas ühte nii toredat detaili - teise variandiga jõuab lõpuks kõrgemale :) Ja muidugi mainis ära, et minu puhul need käänud on see, kui ta minu häälduse üle naerab, ka tõsi :D
Koolilood:
Õppetööga läheb aina paremini. Ma teen enamasti ikka kõike kaasa (välja arvatud prantsuse keeles, kus teen teistest erinevaid asju). Sain oma esimese tunnistuse ka! Kuulake nüüd nalja: mul on keemias klassi parim tulemus. Seda muidugi ainult paari töö põhjal, aga ikkagi veider :D. Tunnistusel on ''hinded'' märgitud sedasi, et mitu punkti aines 20st said. Ja alla 10 oli ainult kahes aines! Muidu jäi sinna 15 kanti :). Kahe nädala pärast on mul viies aines eksamid ka. Üldiselt koolitööga pingutan muidugi, aga suurt stressi ma endal tekkida sellega ei lase, sest see pole kindlasti siin eesmärk. Üritan tasakaalus hoida :)
Inimeste mõttes on lood nii ja naa, pigem head! Sellist kindlat 'oma kampa' veel pole. Küll aga enamustega soojad suhted ja ikka on neid ka, kellega rohkem räägin. Peamine takistus ongi praegu veel selles osas keel. Midagi räägin, aga mugavam on neil omavahel rääkida. Paljudel on vist veidi raske mind tõsiselt ka võtta. Kui prantsuse keeles midagi räägin, siis nad on endiselt imestunud ja ütlevad ''oiii näe ta ütles seda!''. Algul nummi, aga varsti võiks minust kolmandas isikus rääkimine lõppeda :D Aga mul on klassis nii palju armsaid inimesi, mille eest ma olen megamega tänulik. Peab ise endiselt rohkem peale lendama ja siis läheb hästi ja aina paremini edasi :). Olen klassi-koolikaaslastega mõned korrad kooliväliselt ka miskit teinud ja sain aastavahetuseks ka kutse, juhuu! Ja ma pean mainima, kui väga armastan audiovisuel tundi! Palju tööd, aga samas õpin niinii palju seda, mida tõeliselt õppida tahan. PS: mulle anti Nikoni kaamera aasta lõpuni enda kasutusse, et harjutada saaksin ja ülesandeid kodus täita (!!!!). Ja õpetaja on niinii vinge ja tunnis mõnus meeleolu :)
Kirjutasin veidi aega tagasi oma armsa 32kk koolilehte artikli ning jagan nüüd siingi natukene oma keele ja kultuuripärleid, mida siin esimestel kuudel ette tulnud:
- Hetkel peidan oma näo peopessa, mõeldes oma esmatuvumisele hostema ja vennaga, kus tervituseks nende kätt surusin. Ise tulin põse-musi-riiki!
- Esimestel päevadel olid mu vähesedki teadmised peas üheks suureks kompotiks segunenud ja kui mulle mu kohalikku nõbu tutvustati, viipasin rõõmsalt käega ja hüüdsin üle ruumi tervituseks ,,Merci!’’
- Hostvennad rääkisid mulle oma jalgpalli mängust ja olin ühel hetkel väga segaduses, miks üks neist küll casually kartuliga väljakule jooksis (ja seetõttu kohtunikult noomida sai). Kui peale pikka kaasa noogutamist lõpuks müsteeriumile vastust otsisin, hakkas kogu kamp naerma. Minu arvatud ’potato’ oli hoopis ’bouteille d'eau’ (hääldus sarnane) ja tähenab veepudelit. It all makes sense now!
- See kord, kui üritasin Belgia rongiteid üle kavaldada, raha säästa ja rongi sisenedes oma 10-korra piletile mitte kohe marsuuti peale kirjutada. Üllatus-üllatus, saabus kontroll. Mõtlesin, et nüüd kutsutakse endaga kaasa ja hakatakse hiiglaslikku trahvi kirjutama. Kui piletionu küsis, kas ma tulen Brüsselist, tahtsin kohe oma ’ma olen välismaalane, ma ei saa midagi aru’ kaardi välja tõmmata ja hüüdsin: ,,Ei, Eestist!’’. Sain paar tundi hiljem aru, et ta küsis marsuudi kohta.. Tulin küll brüsselist ja trahvi ei saanud, pidin lihtsalt kalli täispileti ostma. Aga nagu ikka - naerda sai!
- need on muidugi vaid mõned üksikud näited.
Sellest, kuidas ma praegu Belgiat ja belglasi näen ning toredatest tähelepanekutest kirjutan peagi uue postituse. Hetkel tundub, et kirjamaterjali on lõpmatult! Proovin selle siis siia edaspidi kõik ilusti kirja ka saada :)
Saadan teile soojad-soojad kallistused, hoidke end ja nautige Eesti mõnusat talve (kui ta end uuesti ilmutama peaks)!
Bisous,
Teie Kristiine Eliise
