Vahel on sellised kõige igapäevasemad hetked, kus tuleb meelde. Näiteks autoga sõites või hambaid pestes peeglisse vaadates. 'Oi näe - mäletad seda unistust, mis sul 12-aastasena oli? Well you're living it now.' See on samal ajal nii rumal ja ilus, kuidas see kõige tavalisematel hetkedel koidab. Ja siis meenub eelnev aasta ja kogu see trall oma soovi täitmise nimel. Ja kuidas see vaieldamatult poleks üksi võimalik olnud. Mõtlen ja imestan, kui palju inimesi on oma panuse andnud, et mina end arendada saaks. Paljudele neist olen ma võhivõõras! Tunnen end nii väikse osana selles. Tunnen, kuidas maailm vahel tõesti kannab, kui ise oled tänulik ja siiras ja hea.
Mind ümbritsevad inimesed on nii suur osa minust ja selle raja kujunemisest, millel siin elukeses tatsan. Tänu teile ma tõesti tunnen end osana millestki palju suuremast. Sina, kes sa oled mulle kaasa elanud ja hoogu juurde andnud - ma loodan, et kogu see headus tuleb sinuni kümnekordselt tagasi. Teie olete imelised ja süda on imeliselt soe.
Aitäh!
No comments:
Post a Comment