Sõber Zenit ehk esimesed nädalal filmirullil

 Sain lõpuks kätte oma esimese Belgia filmirulli, kus ka veidi viimastest päevadest Eestis peale on jäänud. Hääd vaatamist! :)

 

 

 

Minu Charlie! 

 Minu vahvad YFUkad ja seiklused Liege'is: 

Veetsime perega Brüsselis ka ühe õhtukese:

Imeilus Ardenne:

Koduaed kah pildil: 

Kuna meie enda aia õunapuud on veel tillukesed, käime siin lähedal ühes kasvanduses õunu ja mahla ostmas. 

Ühel õhtul läksime vendade ja onupojaga järve äärde piknikule. Halleluuja - loodus!!

 

 Järgmise korrani! :)

Koolijüts

Tervitused :)

Vahetusaasta kaks esimest koolinädalat on möödas (kirjutamise ajal juba kolmas ka kätte jõudnud) - käes on paras aeg muljetamiseks!

Et rääkida koolist, soovin esmalt rääkida prantsuse keelest. Praeguseks tunnen, kuidas olukord juba tibusammude kaupa paranema hakkab. Tunnen ära aina rohkem sõnu ja fraase. Jutust küll veel enamasti aru ei saa ja ise ka suurt vestelda ei oska, aga mingisugune areng siiski koguaeg toimub. Ja seda on nii tore märgata! Vahepeal tabas mind juba puhas ahastus - mis keel see on ja kas ma üldse olen seda varem kunagi õppinud? Ka kõige lihtsamad küsimused tundusid täieliku hiina keelena.. Eks seda tule endiselt ette, aga tuleb lihtsalt väga kannatlik ja optimistlik olla. Kõike vajalikku ja uut kirja panna! Ja muidugi praktika, see on kõige olulisem. Tihti leian end peale mingi lause inglise keeles ütlemist mõtlemas: ,,Oot-oot, oskaksin seda vist isegi prantsuse keeles ka öelda!''. Kipun tõesti inglise keelega vahel mugavaks minema.. Tuleb nii loomulikult! Ja mulle tundub, et igasugune hääldamise tunnetus on mul prantsuse keeles kadunud, kui teda üldse kunagi oli :D. Aga eks see ole harjutamise asi!

  Muidu on kool minu 32.Keskkoolist hästi erinev, aga eks see asja mõte oligi. Nii välimus kui kõiksugu süsteemid. Koolitee kulgeb järgmiselt: esimesed 6 aastat primary-school'i ehk esimest kooliastet ning siis uuesti 6 aastat secondary school'i ehk teist kooliastet. Kokku teeb samamoodi 12 aastat nagu meil. Mina õpin hetkel teise kooliastme kuuendas ehk lõpuklassis. Hindamissüsteemist pole ma veel päris hästi sotti saanud (pole veel ühtegi hinnet välja teeninud ka). Kui nüüd hostema jutust õigesti aru sain, siis sellist ühtlast hindamissüsteemi nagu meie 1-5 siin pole. Eksamid toimuvad igas klassis kaks korda aastas ning seda pea igas aines. See on nüüd küll paras karastus :D. Eks paista, kuidas esimestega toime tulen!
Tunnid kestavad 50 minutit ning üldjuhul nende vahel pause pole. Esimene 'snäkipaus' on kell 10 ning seda 15 minutit, järgmiseks 50-minutiline söögivahetund kell 12.45. Sellega pausid piirduvad, lihtsalt liigume ühest klassiruumist teise. Küll aga on pea kõigil tunniplaanis auke. Üldjuhul peab need veetma selleks eraldi ette nähtud studyroom'is. Lõpuklassile antakse igal aastal oma ruum, kus nad vabadel hetkel olla saavad. Seega meie veedame oma vaba aja seal :).
Kõige rohkem imestas mind kohe see: teises kooliastmes õpib vaid umbes 300 õpilast, ometigi saame valida mitme erineva suuna vahel. Võid valida keelte kallaku, kus paljud tunnid on kas hollandi või inglise keeles. See teine variant oli minu jaoks muidugi tohutult ahvatlev, aga tulin siia siiski prantsuse keelt õppima ning lihtsama vastupanu teelt tuli eemale hoida. Mina õpin audiovisuel ehk siis audio ja visuaali õppesuunas. Nädalas on meil kokku 8 audiovisuel tundi, kus õpime pildistama, filmima, monteerima, photoshoppima ja muud vahvat. Hästi praktiline on kõik. Meil on koolis oma pimik ka ja mingi hetk katsetame ise negatiivide ilmutamist!!! Kas olen excited või excited!!!!

Toon siin välja mõned pisukesed tähelepanekud ja erinevused:

• Esimese ning peale pause kõlava kellaga peavad kõik kogunema klasside kaupa kooli ette platsile, kus siis õpetajad neile järgi tulevad ning koos klassiruumi kõnnivad. Algklassidele ehk arusaadav, aga vanematele klassidele veidi veider :D
• Koolis puudub garderoob!! Ma tahtsin juba esimesel päeval oma kampsuni nagisse riputada. Tuleb aga välja, et nemad tatsavad talvel ka suured saapad jalas ja mantlid käe otsas ringi. 
• Õpikud enamasti puuduvad. Enamus tundides jagatakse TOHUTULT paljundatud paberilehti. Armas loodus, anna andeks! 
• Millegi e-kooli laadsega seda maja veel õnnistatud pole. Hiiglaslik paberimajandus toimub kõikvõimalike asjade ajamiseks. 
• Koolis on eraldi prouad, kelle töö on asjadel silm peal hoida. Käivad hommikuti klassides puudujaid kontrollimas, teevad kindlaks, et kõik õpilased alati õiges kohas oleksid. 
• Meesõpetajaid on võrreldes keskmise Eesti kooliga kõvasti rohkem!
• Hästi suur osa õpilastest ei söö sooja koolitoitu. Hind on võrreldes Eestiga kopsakam muidugi ka. 
• Ja nüüd minu arust üks imearmas asi: koolis tegutseb puhvet, kus õpilased ise kordamööda müüvad ning korraldatakse muid raha koguvaid üritusi. Eile näiteks toimus carwash, kus klassiga õpetajate autosid pesime. Kogu kasum läheb õpilaste lõpureisi fondi. Seega proovitakse tõesti teha nii, et keegi raha pärast minemata ei peaks jätma. Üldjuhul see vist täitsa toimib! 
• Pean ära mainima maailma kõige armsamad söökla-tädid! Kuigi nemad on vist igalpool sellised vahvad :)

 Kuidas minul koolis läheb? Ütleksin, et täitsa läheb :) Kuidas kunagi. Hästi suur osa sõltub enda suhtumisest. Isegi kui inimesed omavahel keelebarjääri tõttu rääkida ei saa, aitab soe naeratus väga palju. Esimene päev olin parajalt paanikas - prantsuse keelest suurt midagi aru ei saanud ja esimese hooga inglise keelt kõnelevaid inimesi ka väga ei leidnud. Olin ikka absoluutselt täielikult eksinud kutsikas. Üks tore klassiõde veidi päästis mind - kuigi me ühist keelt ei rääkinud, ootas ta mind alati järgi ja naeratas ja võttis sedasi oma tiiva alla. Niiet päris ära ma ei eksinud! Eks tasapisi ilmus neid inglise keelt kõnelevaid ja huvi tundvaid klassikaaslasi ka. Tohutult armas on see, kuidas algselt võõrast massist koorub aina rohkem välja inimesi, kes kontakti loovad ja varsti ei olegi enam kamp nii võõras. Mõni on juba täitsa sõber ka! Vahel on ikka veidi eksinud tunne, sest inimestega nende oma keeles vestelda veel ei oska ja inglise keel nõuab neilt enamasti pingutust. Mõni päev on kergem, mõni päev vähem kerge, aga eks peab end siis nendel päevadel ise rohkem motiveerima esimest sammu tegema.
 Üritan enamus tundides mingil määral kaasa teha. Ausaltöeldes näevad minu märkmed täitsa koomilised välja :D. Panen tuttavaid sõnu kirja, proovin kuulmise järgi miskit paberile saada. Tihti pole ma kindel, kas tegemist on päris sõnadega, aga pingutus loeb! Kaasa tegemine ja õpetajate ootused on tunniti väga erinevad. Mõni lööb käsi kokku ja ütleb, et on väga armas, kui ma üldse miskit sotti püüan saada. Mõni laseb oma märkmetest pilti teha. Matemaatika õpetaja on näiteks väga armas ja arvestav - kui loeb klassile ülesannet ette, siis minule annab alati paberi, kust kirjapilti näha saan. Aga ühes tunnis tunnen oma keeleoskusest kõige rohkem puudust - seda audiovusel'is. Kõik läbivõetavad teemad tõesti väga-väga huvitavad mind ja ma nii väga tahaks aru saada ja korralikult kaasa teha! Materjale on tohutult palju ja kahjuks olen enamus ajast üsna suures teadmatuses. Midagi samas saab ikka tehtud ka! Kui keel paremaks läheb, on see vaieldamatult minu lemmiktund.

Vot sedasi on kooliga lood :) Eks ma muljeta sellest edaspidi ka! Kui üldine koolirütm siin rohkem kõigile sisse tuleb, siis oskan kindlasti veel erinevat ja uut välja tuua.


Olge ikka mõnusad!

Teie Kristiine Eliise

Ma tuhat korda tänan sind

Vahel on sellised kõige igapäevasemad hetked, kus tuleb meelde. Näiteks autoga sõites või hambaid pestes peeglisse vaadates. 'Oi näe - mäletad seda unistust, mis sul 12-aastasena oli? Well you're living it now.' See on samal ajal nii rumal ja ilus, kuidas see kõige tavalisematel hetkedel koidab. Ja siis meenub eelnev aasta ja kogu see trall oma soovi täitmise nimel. Ja kuidas see vaieldamatult poleks üksi võimalik olnud. Mõtlen ja imestan, kui palju inimesi on oma panuse andnud, et mina end arendada saaks. Paljudele neist olen ma võhivõõras! Tunnen end nii väikse osana selles. Tunnen, kuidas maailm vahel tõesti kannab, kui ise oled tänulik ja siiras ja hea. 

Mind ümbritsevad inimesed on nii suur osa minust ja selle raja kujunemisest, millel siin elukeses tatsan. Tänu teile ma tõesti tunnen end osana millestki palju suuremast. Sina, kes sa oled mulle kaasa elanud ja hoogu juurde andnud - ma loodan, et kogu see headus tuleb sinuni kümnekordselt tagasi. Teie olete imelised ja süda on imeliselt soe. 

Aitäh!

Esimesed kaks nädalat - Belgia? Lõunamaa?

Tervitused, armsad sõbrad! 

Minu vahetusaasta on kestnud juba kaks nädalat ning on viimane aeg teile asjadest ülevaade anda! Lennu ja sellele eelneva leiate eelmisest postitusest :) 

Astusin lennukilt maha ja veidralt soe oli! Olin ühele õigele pagasiliimiidiga inimesele kohaselt pannud jalga oma kõige suuremad saapad, selga kampsuni ning käevarna võtnud paksu mantli ja salli. Esimene hirm oligi kohe lennujaamas seiklemine. Õnneks sain pagasi ilusti kätte ja imekombel leidsin tillukese sildiga YFU vabatahtliku ning oma hostema ja -venna ka üles! Asusime autoga kodu poole teele, see oli umbes tunni kaugusel. Kuna hostvend ja -ema olid inimestena nii toredad, oli minu tuju ka kohe laes. Klapp oli hea! Teepeal jõudsime rääkda perest ja Eestist ja kõigest. Imetlesin Belgiat ja oma künkalist kodudeed. Koju jõudes kohtusin teise hostvenna ning hostisaga, õhtul tuli koju ka hostõde. Üks ütlemata vahva kamp on nad küll :). 

Teate, siin on ikka veel nii soe! Täielik suvi. Praegugi mõnulen läpakaga päikese käes. Esimesed päevad veetsimegi kodus basseini ääres. Olin juba täiesti arvestanud, et see suvi ma enam pruuniks ei saa, aga võta näpust! Sain kohe esimesel päeval aimu ka, milline see vendadega elu on :D Lugesin parasjagu vee ääres raamatut, kui üks vend tuli uurima, mida ma loen. Sujuvalt võttis ta mu raamatu enda kätte ning sekund hiljem tuli toast jooksuga teine vend, kes siis hooga basseini pommi hüppas ja kõik ilusti märjaks pritsis :D. Hindan väga, et mu raamat päästeti! Vennad tegelevad minuga palju, mis on nii armas ja ma olen hiiglama tänulik. Ajasime emaga natukene elamisloa asju ja käisime kooli ka piilumas. Koolist aga räägin lähemalt õige pea, kui ta mul juba alanud on - peale 6.septembrit. 

25.augustil jätsin mõneks päevaks kodu ning asusin kahetunnise rongisõiduga Liège'i poole teele. Seal ootas meid YFU weekend - selline aastaalguse seminari laadne üritus. Niinii tore oli lõpuks teisi Belgia yfukaid näha!! YFU Belgia vabatahtlikute meeskond oli väga tore, aga paratamatult tõstis see YFU Eesti meeskonna ja nende suhtumise minu silmis täiesti uude kõrgusesse. Enamus asjad lihtsalt ei tundunud nii hästi läbimõeldud, kui Eestis. Siiski oli igati vahva! Rääkisime uuesti läbi tähtsamad asjad, tutvusime uute inimestega, tegime kõiksugu lolle rühmaülesandeid (mis olid ütlemata lõbusad) ja veidikene saime linna ka näha. Ühel õhtul näidati meile videosid, mis eelmisel õppeaastal Belgias olnud vahetusõpilased meile teinud olid, riikide kaupa. Ja kui Eesti videos Carmen ja Helen ekraanile ilmusid ja sealt ,,Kui sa seda vaatad, siis me oleme sinu üle uhked, Kristiine Eliise'' kõlas ja terve ruum 'awwww' tegi, siis minul oli küll pisar silmas ja süda äärmiselt soe. Aitäh teile!! :') Kohtusime ka belgia yfukatega, kes olid äsja vahetusaastalt tagasi tulnud. Nad olid nii vahvad, sain täitsa jutulainele. Ja muidugi oli Belgias selle ürituse ajal lausa uskuatu kuumalaine, üle 30 kraadi sooja.. Sain nüüd igaljuhul selle suvesooja, millest Eestis puudust tundsin!

Tere, me linnapeal!

Viimasel päeval ehk 28.augustil tulid meile pered Liege'i külla. Pidime nende jaoks ette valmistama talendishow, millest me kohe absoluutselt vaimustuses polnud :D Enamikke vaevas suur ideedepuudus. Lõpuks sai laval näha ja kuulda ladina tantse, imeandekat kitarrimängu, sepapoisse erinevates keeltes, huumorit ja meie I'm Yours ft. interpetive dance, kus kamp tüdrukuid minu ja Monique'i laulu saatel oma kehal lihtsalt voolata lasid :D. Meil endal oli vähemalt äärmiselt lõbus. Veetsime veel viimsed hetked koos yfukatega ja peagi asusime peredega kodu poole teele. 

Ainult et kodu asemel sõitsime me Brüsselisse. Pere tegi mulle seal lühikese tuuri, vaatasime mõned tähtsamad paigad üle ja sõime imemaitsvaid vahvleid. Jäime nii hilja peale, et koju läksime alles täitsa pimedaga.

 

Meie rahvusvaheline bande!

Oi, mis see on! Telefonis mul kahjuks Brüsselist mõistlikke pilte ei leidu, Zenidi filmi pealt ehk saabub peagi :)

Algas uus nädal ehk minu viimane täispikk puhkusenädal enne kooli.

Esmaspäeval 29.augustil alustasin päeva prantsuse keelega. Üritan ikka enda materjale igapäevaselt üle vaadata ja uusi asju kirja panna, et olukord natukenegi paraneks. Pere on selles osas igati abivalmis! Võtsime appi 'Don't forget the lyrics' mängu väiksed tahvlikesed ja hommik oli täitsa produktiivne. Et natuke praktiseerida ka, läksime vendadega poodi, kus kassapreilile paar sõna prantsuskeeles öelda sain :D Käisime ka lähedal elava tädi juurest läbi ja oh seda rõõmu, kui nägin - TAL ON KOERAD!! Imearmsad tegelased :') Jalutasime nendega mõnusa ringi.

 Ma ise ka teie asemel ei usuks, aga ma olen paar korda isegi jooksmas käinud siin! Famiilia on nimelt väga sportlik ja kuna enda jaoks millegi uue ette võtmine käib vahetusaastaga imehästi kokku, siis otsustasin minagi proovida :) Esialgu paari kilomeetri kaupa, aga minu jaoks on juba seegi midagi! Esmaspäeval klõpsisin mõned pildid meie jooksuringist ka.

 

 Teisipäeval, 30.augustil ootas mind siiani kindlasti parim äratus: ,,Me lähme tunni pärast kanuutama, tuled ka?'' Hell yes! Nii me siis panime end valmis ja asusime teele minu jaoks Belgia kõige kaunima linna - Ardennes poole. Juba sõit oli nii ilus ja mägine ja kõikjal olid suured metsad ja rohelus. Silm puhkas. Kanuutamisega alustasime natuke linnast väljas. Teekond oli 10km pikk ning selle lõpus olime oma kanuudega jõel keset linna. Tõesti imeilus! Pärast käisime natuke linnapääl ja tegime pilte ka :)

Minu vahvad siblingud - Thibault, Arnaud ja Adeline :)

 Ülejäänud nädala olin enamasti kodune. Käisime vahepeal Monsis poodlemas ja perega Tournais söömas, reedel käisid hostõel sõbrad külas ja oli selline tore istumine ja grill. Minu jaoks tähendas see palju noogutamist ja naeratamist, kuna inimeste jutust veel suurt aru ei saanud :D. Tore oli siiski! Nüüd üks vaba päev ning siis ongi kooliaeg käes. Annan teile siis teada, kuidas sellega lood on :)

Järgmise korrani,

Teie Kristiine Eliise