Vaatan oma lagedat blogi siis üle ja ei tea, kas naerda või nutta - 8 kuu möödudes pole minust siiani seda regulaarset blogijat saanud. Küll aga on mul viimasest korrast alates kogunenud umbes 4 erinevat mustandit, kus mõned read hooga kirja saan ja siis selle suure ampsu ees alla annan. Täna, 21.aprillil kell 17.38 alustatud postituse viin ma lõpuni (eks siis näeb, milline lõpu kuupäev ja kellaaeg tulevad)!
Olen vahepeal vanust vahetanud, millega ma veel sugugi harjunud pole ja kipun ikka inimestele vastama, et olen 18-aastane. Sellest küsimusest aga kõvasti keerulisem on elukoha küsimus. Teate küll, kui end kuhugi registreerid või keegi küsib, et kust sa tuled. ''Et.. kus ma hetkel elan või kus ma ''päriselt'' elan või..''. Täpselt nagu siis, kui vahetusaasta alguses rongi piletikontrolor küsis, kust ma tulen (kust sõitma hakkasin) ja mina talle 'D'Estonie!' vastu ütlesin. Aga ma olen siin aru saanud, et ilmselt minust väga paikset inimest ei saa ja elu ongi pigem üks suur rändav segasummasuvila. I wouldn't have it any other way.
Elust endast rääkides, on ta vahepeal kõiksugu kukerpalle teinud. Tõesti igas suunas. Kui ma arvasin, et vahetusaastal on teatud asjade osas mingi kindel graafik, kuidas asjad minema peaksid, siis noh, algaja eksimine. Näiteks keel. Muidugi, ega ma nüüd otseselt halvemini rääkima pole hakanud, aga olen paar kuud enamvähem paigal tammunud. Ja veetnud aega inimestega, kelle esimene keel pole prantsuse keel. Belgia kahekeelsuse võlu sain ka ikka megalt tunda - veetsin palju aega sõbra juures, kes on flaamlane ja üle pika aja olin jälle see, kes söögilauas ainult noogutab ja naeratab. Omamoodi tore ja nostalgiline! Õppisin hollandikeeles umbes 5 väljendit ka ära. Prantsuse keeles pean nüüd aga küll paljupalju juttu vurama hakkama, et lõpuks ikka täiesti vabalt rääkida saaks.
Perega on olukord samuti ameerika mägesid teinud. Kõikidele ootustele vastaselt tunnen, et oleme kokku kasvamisele hoopis veidi lahku kasvanud. Oleme tõesti niinii erinevad ja mul vahel on siin endiselt veidi tulnuka tunne. Ilmselt ka sellest tulenevalt veetsin viimasel ajal kodus väga vähe aega ja ega see olukorra paranemisele oluliselt kaasa ei aidanud. Mõtlesin kaua, et mida sellises olukorras peale hakata ja mis ma muud välja nuputasin, kui lihtsalt uuesti peale lennata. Kodus veidi rohkem aega veeta, tõesti kohal olla ja ise inimestele käe välja ulatada. Usun, et pole veel hilja. Eks siis hiljem annan teada, kuidas sellega läks :)
Aga nii palju on ka õitsele puhkenud selle ajaga, muidugi lisaks kevadele, kes Belgias see aasta nii varakult ja ilusalt tuli. Roosad õitsevad puud ja lilled ja kujutage ette, ma sain oma sünnipäeval päikesepõletuse (see on küll esimene kord). Praegu tõesti tunnen, et ma olen elu ja enda rajakese kohapealt nii palju targemaks saanud. Kodust eemale tulek on näidanud, kui PALJU on veel näha ja andnud meelekindlust päriselt ka minna ja vaadata. Kõiksugu kriisihetked, mida sellise aasta jooksul küllaltki palju ette tuleb, on õpetanud ennast nii palju paremini tundma ja endasse uskuma. Ükskõik kui juustuselt see kõik ei kõla, on see tõsi. Endale kõige suuremaks üllatuseks ongi minu vahetusaasta suur rõhk lisaks kõikidele nendele uutele vahvatele inimestele just iseendaga hästi läbi saamisel. Õpin end usaldama elu hoolde ja uskuma, et isegi kui asjad tunduvad olevat vastupidised sellele, kuidas nad 'võiks või peaks' olema, on nad just nii kuis vaja. Isegi kui sellel hetkel seda raske mõista on, loksub kõik lõpuks paika :) Ja kui elu sellest vahepeal nii selgeid märke annab, on tunne imeilus.
Kui nüüd mõelda, et kas ma olen 8 kuuga siia kuidagi rohkem 'sisse elanud', siis vastus on ilmselt ikka jaatav. Seda tunnet on aina vähemaks jäänud, et see on mingi teine elu, mis hetkel mu seda eesti 'päris elu' asendab, kuigi vahel tuleb ikka ette. See ongi praegu minu elu ja need on hetkel siin minu inimesed ja Belgia on nüüdseks minu kodu. Ma endiselt arvan, et siin riigis on NII NII palju veidrat ja arusaamatut, aga samas ka nii sooja ja kodust. See kuidas võõrad sulle naeratavad ja need miljon rongis veedetud mõnusat tundi ja need armsad linnakesed, mida ikka ja alati edasi avastan.
Need vahepealsed 4 kuud on toonud endaga kaasa nii palju seiklusi, et nende kirjeldamine tundub vajavat umbes 58 leheküljelist pildialbumit. Mul käisid Eestist külas mu kaks imearmsat sõbrannat, õekesed, YFU reis Pariisi ja sellele otsa veel teiste vahetusõpilastega ja kohalikega veedetud aeg. Panen siia lõppu paar pilti ja tugevamatele teen nädala pärast järgmise postisuse näol suure pildiralli.. Nüüd aga kihutan nädalaks klassiga Itaalia poole, et süüa ära 5 kilo pastat ja siis jälle rõõmsamana teisele kodumaale tagasi veereda!
Kõige suuremad kallistused ja juba paari kuu pärast näeme,
Teie Kristiine Eliise
No comments:
Post a Comment