..või sedasi on tunne..
Tervitused armsale Eestimaale!
Tervitused armsale Eestimaale!
Olen nüüd seda ühte postitust vähemalt 5 korda juba uuesti alustanud. Kõike on nii palju, et selle kirja panemine tundub vahel liiga suur amps. Aga 5 on uus kohtuseadus ehk!
Esiteks muidugi HEAD UUT! Loodan, et ta tuleb teil hea ja eriline :)
Tulin nüüd mõnda aega tagasi selliselt töövarjupäeva moodi asjalt, ainult et siin on selle nimi 'Stage', ta kestab kolm päeva ja lõpuklassile on ta kohustuslik. Mina tegin seda Tournai Kultuurikeskuses (mis on hetkel linnapeal umbes kümnes erinevas kohas laiali) ja süda on nii nii rahul - tunnen, et see kultuuri ja loomemaailm tõesti huvitab mind. Need inimesed on ise kõik nii soojad ja oh kui hea atmosfäär seal on. Lausa nukker, et viimane päev oli, aga lähen neile kindlasti veel külla. Kui ma olen ikka suure osa ajast siin end veidi enda elemendist väljas tundnud, siis seal tundsin, et olen niinii õiges kohas. Et just SELLISTE kogemuste pärast ma siin olengi. Ja see õigel rajal olemise tunne on imehää :)
Kogu see pühadetrall möödus siin väga hästi. Ausalt, ma algul pelgasin, et minu eesti jõulutunnet ei ületa miski (muidugi see endiselt teine asi) ja inimesed ka ju poolvõõrad, aga olemine oli kodusem kui siin kunagi varem. Hostpere tegi olemise niinii heaks ja süda oli nii soe! Karaoket ja kahekümneviiest kampa ja rahulikku olemist, kõike sai parajalt nauditud. Toitu muidugi ka! Siin põhiliseks jõuluroaks kalkun. Viiekäigulise söömaaja jooksul siiski ülehindasin oma võimeid ja peale juustukäigu ajal 'kõigest väike tükike' ütlemist päästis mu õnneks minu kõrval istuv tädimees, kes mul nii sõbralikult juustulõigud tema taldrikule panna lubas :D Populaarne on ka jeesuslapse kujuline saiake 'cougnoles', mille paksudeks viiludeks lõikad, võid peale määrid ja kakao sisse kastad. Läks vahel nii hommiku- kui õhtusöögiks. Paar jõulupilti ka:
Kohtugem minu hostisaga!
Eraldi jõulusoojust lisasid veel eesti semud oma meelespidamisega juurde. Kallid teile!!
Tulin nüüd mõnda aega tagasi selliselt töövarjupäeva moodi asjalt, ainult et siin on selle nimi 'Stage', ta kestab kolm päeva ja lõpuklassile on ta kohustuslik. Mina tegin seda Tournai Kultuurikeskuses (mis on hetkel linnapeal umbes kümnes erinevas kohas laiali) ja süda on nii nii rahul - tunnen, et see kultuuri ja loomemaailm tõesti huvitab mind. Need inimesed on ise kõik nii soojad ja oh kui hea atmosfäär seal on. Lausa nukker, et viimane päev oli, aga lähen neile kindlasti veel külla. Kui ma olen ikka suure osa ajast siin end veidi enda elemendist väljas tundnud, siis seal tundsin, et olen niinii õiges kohas. Et just SELLISTE kogemuste pärast ma siin olengi. Ja see õigel rajal olemise tunne on imehää :)
Kogu see pühadetrall möödus siin väga hästi. Ausalt, ma algul pelgasin, et minu eesti jõulutunnet ei ületa miski (muidugi see endiselt teine asi) ja inimesed ka ju poolvõõrad, aga olemine oli kodusem kui siin kunagi varem. Hostpere tegi olemise niinii heaks ja süda oli nii soe! Karaoket ja kahekümneviiest kampa ja rahulikku olemist, kõike sai parajalt nauditud. Toitu muidugi ka! Siin põhiliseks jõuluroaks kalkun. Viiekäigulise söömaaja jooksul siiski ülehindasin oma võimeid ja peale juustukäigu ajal 'kõigest väike tükike' ütlemist päästis mu õnneks minu kõrval istuv tädimees, kes mul nii sõbralikult juustulõigud tema taldrikule panna lubas :D Populaarne on ka jeesuslapse kujuline saiake 'cougnoles', mille paksudeks viiludeks lõikad, võid peale määrid ja kakao sisse kastad. Läks vahel nii hommiku- kui õhtusöögiks. Paar jõulupilti ka:
Eraldi jõulusoojust lisasid veel eesti semud oma meelespidamisega juurde. Kallid teile!!
Aastavahetuse veetsin oma klassiga, kellega hakkab neid seiklusi juba aina rohkem kogunema. Praegu tõden, et sattusin ikka vahva kamba otsa küll :)
Muidu on elu praegu väga huvitav. Eks mingi hetk võib jälle rahulikum periood tulla, aga praegu olen asjadega tõesti rahul. Igatsesin veidi seda eestis ringi tuuseldamist, nüüd on seda juba siin ka piisavalt. Rahulikku on ka! Mis kõige tähtsam - ma hakkan enda ümber neid asju leidma, mis mulle tähtsad on. Ja kui ma vahel jalutama juhtun minema, siis oi kuidas ma naudin. Just eelmine nädal olin jälle metsaotsingutel - jalutasin peaaegu tunni põldade vahel ja leidsin ühe aiaga ümbritsetud metsatuka, mille küljepeal oli vana aed kellegi poolt maha astutud ja teist korda ma minemist ei kaalunud (kriminaalne Eliise). Sattusin täielikku muinasjuttu - org ja krabisevad lehed, ainult mina ja mu silme eest läbi ruttavad oravad ja jänkud. Leidsin mingi müstilise veekogu ja tundsin tõesti, et olen kuhugi peitu pugenud.
Kõige muu arenemises olen täiesti kindel, aga enda koha pealt pole veel pilt selge. Et kuidas ja mis suunas. MUIDUGI ma olen arenenud!! Ma olen enda ümber teise elu ehitanud, uue keele ära õppinud(teadagi mitte veel lõpuni) ja ennast ületanud. Samas pelgan ikka veel paljusid asju ja vahel mõtlen, et kas ma ise inimesena või iseloomult olen ikka nii palju muutunud. Kõik mu ümber on, aga kas ma ise ka (ja kui palju seda üldse vaja on). Eks varsti paistab. Aga üks, mida erinevate asjade kokkulangemisel nüüd tean - see on alles algus. Minu vahetusaasta, ma mõtlen. See oli koguaeg üks suur eesmärk, kuid praeguseks on selleks saanud minu jaoks millegi suurema stardipakk (ja üks ütlemata vahva stardipakk). Praegu on süda sellest kõigest suurt soojust täis. Mul on siin see aeg, et asju teisest vaatenurgast näha. Ja ma tunnen, kuidas see keerulisematel aegadel kõikuma löönud usk endasse ja elusse nii mõnusalt jälle tagasi tuleb. Vot, omamoodi puhastus see vahetusaasta :D
Mis vahel pildi täiega paigast ära lööb - mu hostpere ja nende eluvaated. Minu omadest niiniinii erinevad! Kuna nad on mingite kohtade pealt tõesti hüpperintelligentsed ja siis ma mõtlen, et kuidas ma küll saaksin üldse MITTE nõus olla. Panevad mind vahel KÕIGES kahtlema. Osad uskumused muutuvad vastupidi aina tugevamaks - selline sisemine streik.Samas on mul neilt ka palju head õppida ja ega kõik ei peagi maailma ühte moodi nägema.
Ja no ma ei saa mainimata jätta, kui lahe see keelevärk on! Ma saan tõesti peaaegu kõigest aru! Kuigi vahel ma tunnen, et no ei oska ikka üldse ilma puterdamata rääkida, siis teinekord on jälle täiesti vastupidi. Täna näiteks vuristasin jälle päris korralikult ja kultuurikeskuse inimesed ja pere märkasid ka. Vaatame praegu Dr. House'i ja ma saan aru. Inimesed räägivad muga terve päev prantsuse keeles ja ma saan aru. Minu jaoks on täiesti müstiline, kui palju keel sinu jaoks muutub, kui sellest aru hakkad saama. Enne oli prantsuse keel minu jaoks hirmus romantilise kõlaga uhke 'mašöönšuää' keel, nüüd midagi täiesti igapäevast. Üldise 'kõla' asemel kuulen sõnu ja lauseid, mis mulle päriselt ka midagi tähendavad. Ja mõte sellest, kuidas veel mõni kuu tagasi see kõik mulle üks ühtlane tundmatu mõmin oli, ajab nüüd veidi muhelema. Kõik kellel võimalust keelekeskkonda seda õppima minna - go go go!
Aasta staarist Belgiast nii palju, et ta on ikka ütlemata kummaline ja (ikka suuri lubadusi edasi andes :D) tahaksin sellest eraldi kirjatüki teha. Kuidas see riik kaheks jagunenud on ja mis neid kahte osa üldse koos hoiab ja kogu see korraldus siin, tõesti põnev on vaadelda. Üritan veel siiani pihta saada, mis teeb Belgiast Belgia. Eks kui midagi head välja mõtlen, siis jagan teiega ka!
Natuke tegemistest ka: talvevaheaeg möödus väga seiklusrikkalt, eriti teine nädal. 'Go unlimited' rongipilet, palju uusi kohti ja nädalas kokku pea 15 tundi rongis.
Kõigepealt aga üks veidi nukram õhtu, kus me oma kalli känguru koju saatsime. Juba igatsen seda gingerbreadi!
***
3.jaanuaril käisime Irisega Dinanti linna avastamas. Kõik selle ühe vaate nimel, mida google'st esimesena näeb! Aga see vaade oli tõesti-tõesti ilus ja vaatamist väärt.
Tahtsime muidugi sinna kõrgele ka ronida, nägime seal nii treppe kui ka liftimoodi asja. Tuli välja, et hind oli mõlemale sama ja liiga palju. Hakkasime siis mäe teise külje poole kõndima - kuidagi ju ikka saab! Lõpuks leidsime hoopis müstilisema ja vahvama tee. Natuke Narnia oli!
Üles jõudes oli õhus veider atmosfäär ja leidsime enda eest mahajäätud kuurorti. Olime jõudnud viliseva tuulega Tšornobõli.
Pärast tuli Iris minu juurde. Olin ausalt elevil, et oma pere jälle üle pika aja inglise keeles rääkimas kuulda saan,vahva aktsent oli juba ununema hakanud. Hostisa aga täiega ignoreeris fakti, et Iris flandrias elab ja prantsuse keelt ei mõista ja raius aga edasi :D
***
4.jaanuaril läksime Antwerpenisse - Belgia suurimasse linna. Nägin Katarinat ka esimest korda peale suve! Ilm oli väga tujukas, aga selle esmase tutvumise järel jäi linnast väga hea mulje. Taaskord vihma ja tuule käest peitu pugedes leidsime maailma vahvaima kohviku.
Vaadakem nüüd aga seda hämmastavat rongijaama
***
6.jaanuaril oli kindlalt üks mu kõige mõnusamaid päevi Belgias. Nimelt läksime Ana, Paulina pere ja ühe teise perega lumisele matkarajale, sellise linna nagu Spa kõrval. Ma ausalt tundsin end niiii omas elemendis ja puhast rõõmu. Minu kaks mehhiklast ja lumi ja loodus ja ringijooksvad pisikesed ja päike, mida veel elult tahta!
Ülejäänud seigad jätan järgmiseks korraks :) Ja juba viie kuu pärast saan teile kõigile ise patsi lüüa, aeg lendab!
Bisous,
Teie Kristiine Eliise
Muidu on elu praegu väga huvitav. Eks mingi hetk võib jälle rahulikum periood tulla, aga praegu olen asjadega tõesti rahul. Igatsesin veidi seda eestis ringi tuuseldamist, nüüd on seda juba siin ka piisavalt. Rahulikku on ka! Mis kõige tähtsam - ma hakkan enda ümber neid asju leidma, mis mulle tähtsad on. Ja kui ma vahel jalutama juhtun minema, siis oi kuidas ma naudin. Just eelmine nädal olin jälle metsaotsingutel - jalutasin peaaegu tunni põldade vahel ja leidsin ühe aiaga ümbritsetud metsatuka, mille küljepeal oli vana aed kellegi poolt maha astutud ja teist korda ma minemist ei kaalunud (kriminaalne Eliise). Sattusin täielikku muinasjuttu - org ja krabisevad lehed, ainult mina ja mu silme eest läbi ruttavad oravad ja jänkud. Leidsin mingi müstilise veekogu ja tundsin tõesti, et olen kuhugi peitu pugenud.
Kõige muu arenemises olen täiesti kindel, aga enda koha pealt pole veel pilt selge. Et kuidas ja mis suunas. MUIDUGI ma olen arenenud!! Ma olen enda ümber teise elu ehitanud, uue keele ära õppinud(teadagi mitte veel lõpuni) ja ennast ületanud. Samas pelgan ikka veel paljusid asju ja vahel mõtlen, et kas ma ise inimesena või iseloomult olen ikka nii palju muutunud. Kõik mu ümber on, aga kas ma ise ka (ja kui palju seda üldse vaja on). Eks varsti paistab. Aga üks, mida erinevate asjade kokkulangemisel nüüd tean - see on alles algus. Minu vahetusaasta, ma mõtlen. See oli koguaeg üks suur eesmärk, kuid praeguseks on selleks saanud minu jaoks millegi suurema stardipakk (ja üks ütlemata vahva stardipakk). Praegu on süda sellest kõigest suurt soojust täis. Mul on siin see aeg, et asju teisest vaatenurgast näha. Ja ma tunnen, kuidas see keerulisematel aegadel kõikuma löönud usk endasse ja elusse nii mõnusalt jälle tagasi tuleb. Vot, omamoodi puhastus see vahetusaasta :D
Mis vahel pildi täiega paigast ära lööb - mu hostpere ja nende eluvaated. Minu omadest niiniinii erinevad! Kuna nad on mingite kohtade pealt tõesti hüpperintelligentsed ja siis ma mõtlen, et kuidas ma küll saaksin üldse MITTE nõus olla. Panevad mind vahel KÕIGES kahtlema. Osad uskumused muutuvad vastupidi aina tugevamaks - selline sisemine streik.Samas on mul neilt ka palju head õppida ja ega kõik ei peagi maailma ühte moodi nägema.
Ja no ma ei saa mainimata jätta, kui lahe see keelevärk on! Ma saan tõesti peaaegu kõigest aru! Kuigi vahel ma tunnen, et no ei oska ikka üldse ilma puterdamata rääkida, siis teinekord on jälle täiesti vastupidi. Täna näiteks vuristasin jälle päris korralikult ja kultuurikeskuse inimesed ja pere märkasid ka. Vaatame praegu Dr. House'i ja ma saan aru. Inimesed räägivad muga terve päev prantsuse keeles ja ma saan aru. Minu jaoks on täiesti müstiline, kui palju keel sinu jaoks muutub, kui sellest aru hakkad saama. Enne oli prantsuse keel minu jaoks hirmus romantilise kõlaga uhke 'mašöönšuää' keel, nüüd midagi täiesti igapäevast. Üldise 'kõla' asemel kuulen sõnu ja lauseid, mis mulle päriselt ka midagi tähendavad. Ja mõte sellest, kuidas veel mõni kuu tagasi see kõik mulle üks ühtlane tundmatu mõmin oli, ajab nüüd veidi muhelema. Kõik kellel võimalust keelekeskkonda seda õppima minna - go go go!
Aasta staarist Belgiast nii palju, et ta on ikka ütlemata kummaline ja (ikka suuri lubadusi edasi andes :D) tahaksin sellest eraldi kirjatüki teha. Kuidas see riik kaheks jagunenud on ja mis neid kahte osa üldse koos hoiab ja kogu see korraldus siin, tõesti põnev on vaadelda. Üritan veel siiani pihta saada, mis teeb Belgiast Belgia. Eks kui midagi head välja mõtlen, siis jagan teiega ka!
Natuke tegemistest ka: talvevaheaeg möödus väga seiklusrikkalt, eriti teine nädal. 'Go unlimited' rongipilet, palju uusi kohti ja nädalas kokku pea 15 tundi rongis.
Kõigepealt aga üks veidi nukram õhtu, kus me oma kalli känguru koju saatsime. Juba igatsen seda gingerbreadi!
3.jaanuaril käisime Irisega Dinanti linna avastamas. Kõik selle ühe vaate nimel, mida google'st esimesena näeb! Aga see vaade oli tõesti-tõesti ilus ja vaatamist väärt.
***
4.jaanuaril läksime Antwerpenisse - Belgia suurimasse linna. Nägin Katarinat ka esimest korda peale suve! Ilm oli väga tujukas, aga selle esmase tutvumise järel jäi linnast väga hea mulje. Taaskord vihma ja tuule käest peitu pugedes leidsime maailma vahvaima kohviku.
Vaadakem nüüd aga seda hämmastavat rongijaama
***
6.jaanuaril oli kindlalt üks mu kõige mõnusamaid päevi Belgias. Nimelt läksime Ana, Paulina pere ja ühe teise perega lumisele matkarajale, sellise linna nagu Spa kõrval. Ma ausalt tundsin end niiii omas elemendis ja puhast rõõmu. Minu kaks mehhiklast ja lumi ja loodus ja ringijooksvad pisikesed ja päike, mida veel elult tahta!
Ülejäänud seigad jätan järgmiseks korraks :) Ja juba viie kuu pärast saan teile kõigile ise patsi lüüa, aeg lendab!
Bisous,
Teie Kristiine Eliise
